Tähtajaline või tähtajatu leping eluruumi üürimisel?

Esmalt tuleks eluruumi omanikul selgeks teha, kui kaua tal on võimalik üürilepingu kestvust tagada, sest tähtajalise ja tähtajatu lepingu lõpetamise tingimused ning üüri tõstmise tingimused on erinevad.

Juhul, kui kinnisvara on välja üürimise ajal müügis, on soovitatav sõlmida tähtajatu üürileping. Kinnisvara omaniku vahetusega üürileping ei lõppe. Tähtajatu üürilepingu ülesütlemine tuleks teha vähemalt kolm kuud ette. Kui kinnisvara võõrandatakse selle kolme kuu sees, tuleb kinnisvara uuel omanikul võtta arvesse, et üürnik võib tema ostetud pinnal veel mõnda aega elada.

Kui on sõlmitud tähtajaline üürileping, siis kinnisvara omaniku vahetusega seoses üürilepingu kehtivus jätkub lepingu tähtaja saabumiseni. Erakorralisel juhul on võimalik uuel omanikul leping ka varem üles öelda, kuid seda vaid tungiva vajaduse korral.

Üüri tõstmine peab olema põhjendatud. Kui üüri tõstetakse ebamõistlikult palju, võib üürnik selle vaidlustada. Üüri tõstmine on põhjendatud, kui see põhineb samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumide keskmise üüri tõusul. Samuti on üüri tõstmine põhjendatud, kui üürileandja poolt eluruumile tehtavad kulutused kasvavad või kui on vajalik teha eluruumile parendusi või muudatusi, mis parandavad eluruumi seisundit.

Tähtajatu lepingu puhul saab üüri tõsta iga aasta möödumisel alates lepingu sõlmimisest (üks kord aastas), sellest tuleb kirjalikult ette teatada vähemalt 30 päeva ning üüri tõstmist ka põhjendada. Tähtajalise lepingu puhul saab üüri tõsta juhul, kui leping on sõlmitud vähemalt kolmeks aastaks. Sellisel juhul ei tohi üüri tõsta rohkem kui kord aastas ning üüri tõstmise ulatus või selle arvutamise alus peab olema lepingus fikseeritud.